Ilmar, personaaltreener

Usaldada saab isikliku kogemusega juhendajat, kes on saanud võimu omaenda keha üle, kaldumata äärmusesse, muutumata lihasmonstrumiks, fanaatiliseks ihusuretajaks. Kes pole saanud mitte muskli-, vaid härrasmeheks

Uskuda tuleks neid, kes on olnud probleemis sees – sest väljapääsu näeb adekvaatselt üksnes seestpoolt. Usaldada saab isikliku kogemusega juhendajat, kes on saanud võimu omaenda keha üle, kaldumata äärmusesse, muutumata lihasmonstrumiks, fanaatiliseks ihusuretajaks. Kes pole saanud mitte muskli-, vaid härrasmeheks. Mitte askeediks, vaid leediks.

Trenn ei pea raske ja ebameeldiv olema. Algus on alati rahulik ja ettevaatlik. Keha ja liigesed peavad harjuma. Aga iga harjutus peab ka tore olema. Me teeme kõike koos rahulikus keskonnas ja lõbusas tujus. Elu tuleb nautida!

Ma ei usu, et on vaja ennast piinata, ennast näljutada ja kõigest heast, magusast ja toredast loobuda. Muidugi peab inimene oma elu nautima. Hästi sööma, maitsma nii õlut, veini kui ka viina ning isegi endale vahel paar suitsu lubama. Pidutsema, pummeldama, laisklema ja mida veel. Endale lubama asju mis täitsa kindlasti pole tervisele head.

Kahjuks on aga nii, et kui tahad endale kõike elus lubada, pead selle eest ka mingil moel maksma. Muidu lähed rasva, jõud on otsas, põlved ja õlad valutavad, selg on kange ja liigud ähkides-puhkides, kui üldse.

Imelik, me käime juuksuri juures, teeme kalli raha eest hambad korda, ostame igal aastal hulga uusi riideid ja lubame endale liiga kallist autoliisingut, aga keha ja tervis on meile miskipärast ükskõik. Selleks pole aega ega raha. Muidugi, vahel, kui oleme kaalul käinud ja kui kleit või püksid enam selga-jalga ei lähe, võime paar nädalat dieeti pidada ja kuu hiljem sama palju kaaluda kui enne dieeti – ja tihti rohkemgi.

 

Tahes-tahtmata nõuab keha füüsilist tegevust ja treeningut, aga seda pole väga palju vaja. Paar kolm tunnikest nädalas ja poole aastaga oled uus inimene. Sööd nagu varem, elad nagu varem ja lubad endale nagu varem kõike head ja uhket.

Olen selle ise läbi elanud. Nooruses tegin palju sporti, naisemehena olin kuni kolmekümnenda eluaastani nii jalgpalli- kui ka jäähokitreener, aga siis tuli elus ja tööl nii palju ette, et kõik muud asjad olid tähtsamad kui tervis ja keha. Viiekümnesena olin paks ja haige vanamees. Rannas hea meelega enam ei käinud, kandsin telgi moodi riideid ja olin õnnetu. Vaevalt tahtsin üldse liikuda, higistasin ja hingeldasin ning naisega kooselu oli mokas.

Järgnes kümme aastat dieete ja nälitamist. Võtsin kiiresti alla ja läksin veel kiiremini kaalus üles, kuni keegi soovitas jõusaali minna. Ma ei uskunud, et see võiks vanale inimesele midagi pakkuda, nii et selle asemel tegin läbi paar kursust, kuni mul oli selge, et tuleb proovida. Ja leidsin, et see mida olin õppinud, tõepoolest vastas tõele. Minule oli jõusaal niihästi tõhus kui ka tore. Algul kasutasin treenerit, aga kui asjad olid selged, lasksin omapead edasi. Võisin omaette tegutseda, polnud vaja tunda, et kõik teised on tublid ja saledad. Paar aastat tagasi käisin uuematel õppustel ning nüüd oskan ja tahan ka teisi aidata.

Muidu olen üks lahe vanem härrasmees. Elu on hea ning ma suudan seda täiega nautida. Saan kevadel 67 aastat vanaks ja kuskilt ei valuta, rasvad on kadunud, tervis ja tuju hea ning teen harjutusi, mis muudavad ka minust poole nooremad kadedaks.